Tahtsin seda postitust siia juba nädal aega tagasi kirja panna, kuid kuna viimane nädal on kiire olnud ning noh, asi kättevõtmises ka, ei viitsinud asja kätte võtta. Kättevõtmisest veel nii palju, et tavaliselt mul siin kodus õde-vennad ja kõik muud elukad kisavad ja karjuvad ja tõmblevad ja njäuguvad ja siis see ajab tähelepanu kõik mujale ning blogi kirjutamisest ei tule midagi välja.
Praegu aga olen üksi kodus (tegelikult on kass ja koerad ka kodus), panin isegi raadio kinni, et see mu mõtteid ei segaks, ja nüüd saan siin rahulikult hakata oma mõtteid taastama ja kirja panema.
Eelkõige tahtsin kirjutada eelmisest reedest.
Jalutades mööda Tartu kesklinna, tekib mul alati sada mõtet ja küsimust. Tartu kesklinn on just see koht, kus mu mõte jookseb kõige paremini, kus näen nii palju erinevaid inimesi, kus alati leian midagi uut ja ilusat, kus alati on midagi ebameeldivat, kus alati on kas liiga külm või kuum, kus alati on keegi tuttav ja kus alati tunnen uhkust, et just mina olen tartlane.
Tartu on ikka super linn Eestis, hoolimata sellest, et vahel tundub liiga igav olevat. Tartu on tegelikult nii väike, aga samas sisimas nii suur. Tõesti, Tartul on oma hing. Seda võib isegi oma silmaga näha.
Kogu jutu sissejuhatuseks üks väike seik eelmise aasta lõpust ehk siis sellest, mis toimus umbes kaks kuud tagasi:
Olin emaga linnas. Tulime just Tartu Kaubamajast välja ning üsna välisukse juures seisis umbes 20-aastane türklase näojoontega naine. Süles oli tal kimp roose. Seisab siis seal ja kui meie temast mööduma hakkasime, andis ta meile roosi. Hmm, alguses oli see üllatav, et oi, keegi kingib roose. Arvasin, et see toimub mingi organisatsiooni kampaania käigus või midagi sellist. Kuid nii kui see naine oli meile roosi kätte andnud, näitas ta meile ka ühte paberilehte, kus oli kirjas, kuidas ühel väikesel poisil (ka türklane või grusiin või keegi selle taoline) on leukeemia ning vajab rahalist abi, et maksta kallite leukeemiaravi protseduuride eest. Lehel oli ka pilt sellest poisist. Lugesime siis selle emaga läbi (naine hoidis seda lehte enda käes, ja ootas, et me selle läbi loeks) ning otsustasime, et midagi võib ju ikka annetada, kasvõi selle roosi eest anda raha. Nii.. võtsin siis rahakoti välja ja kuna mul oli seal ainult üks 10-kroonine, mõtlesin, et okei, annan selle siis talle. Andsime ja siis see naine võttis raha enda kätte ja ütles väga suure aksendiga: "One rose twenty-five". Huvitav küll. Ütlesin siis talle inglise keeles vastu, et me ei taha seda roosi osta. Paberil oli ju palutud annetada raha. Naine kordas veel, et "one rose twenty-five" ja mina ütlesin ka veel, et "we don't want to buy this". Tõenäoliselt ta inglise keelt ei osanud, seega ei saanud meist aru. Siis proovis ema sama öelda ka vene keeles, kuid ei, ei saanud ta meist aru. Selle peale võtsin temalt julmalt selle 10-kroonise käest ja ütlesin emale, et anna talle see roos ka tagasi. Nii tegimegi ja kõndisime lihtsalt otse edasi ning see naine jäi sinna lolli näoga vahtima. See ju pole mingi annetuse palumine. Esiteks, me ju ei tahtnud seda roosi osta ja teiseks, annetuste puhul ei küsita niimoodi raha, vaid võetakse vastu see natukenegi, mis antakse. Aga nojah, see naine oli siis selline. Ja tegelikult võis see raha, mis nad sealt inimestelt küsisid, minna üldsegi millegi muu peale ja kuskile mujale.
Seda sama naist nägin ma ka nädal tagasi reedel, keset Küüni tänavat, kui olin kaubamaja juurest kesklinna raamatukokku minemas, jälle samas aktsioonis. Õnneks mulle ta tookord roosi ei pakkunud. Kõndisin rahulikult edasi ja mida ma nägin, veel üks naine sama asja tegemas. Ja lõppude lõpuks oli neid inimesi kokku seal 5 või 6, kes kõik pakkusid roose ja seeläbi küsisid raha. Kahtlane.
Kõndisin siis edasi ning umbes GMP Plaza juures, endiselt Küüni tänaval, seisavad kaks inimest, üks mees ja teine naine. Räägivad omavahel. Kuid kohe kaugelt oli näha, et nad ei ole sellised inimesed nagu muidu Tartus näha võib. Kõndisin siis mööda ning kuulasin korra, mida nad räägivad ja asi oli selge. Need olid hispaanlased! Muidugi võisid nad ka kuskilt mujalt olla, aga igatahes rääkisid nad hispaania keeles ja nende kehakeel erines päris palju tüüpiliste eestlase omast. Samas, ei ütleks, et nad väga seal žestikuleerinud oleks või lärmakalt rääkinud, nagu tihti lõunamaalastele kohane, aga kohe silmnähtavalt oli nende kehakeel teine.
Kõndisin siis muudkui edasi. Jõudsin Raekoja platsile ning mida ma nägin: umbes neli inimest seisavad ja valmistavad ette suuri silte "Tasuta kalli" ja "Kallistame". Mina küll kallistada ei saanud, kuid ainuüksi nende siltide nägemine tegi südame soojaks. Nii tore, et ka Eestis leidub selliseid inimesi, kes selliseid asju teevad. Olen näinud mitmeid videoid, kuidas välismaal (Inglismaal, Itaalias, Prantsusmaal jne.) nii tehakse, kuid Eestis sellist asja varem veel kohanud polnud.
Käinud ära raamatukogus, otsustasin, et lähen Kaubamaja juurde tagasi itaalia restoranide kaudu st. mööda tänavat, kus on itaalia restoranid ehk Gildi tänava kaudu (see on ühtlasi ka mu lemmiktänav Tartus).
Jõudsin Rüütli tänavale. Kõndisin ja kõndisin. Imelik oli kõndida. Miks? Sellepärast, et terve tänav oli inimesi täis, inimesed liikusid edasi-tagasi, oli hästi kuulda kontsade klõbinaid ja astumisi, kuid polnud kuulda mitte ühtegi inimhäält. Mitte ükski inimene sel tänaval ei rääkinud (!!), või vähemasti mina ei kuulnud. Tekkis selline naljakas tunne. Vaatasin ümberringi, inimesed igal pool, kõik astuvad kuskile poole, aga kuulda oli ainult kinga taldade kokkupuudet tänavakividega ja ei midagi muud. Ja jõudes juba Küütri-Rüütli teeristile, alles siis oli kuulda inimeste hääli. Ja no üllatus, üllatus, see polnudki eesti keel, vaid hoopiski oli saksa keel. Mees ja naine jalutasid mööda tänavat ja rääkisid omavahel üsna puhast saksa keelt.
Sellised olukorrad ja inimesed panevad mind väga mõtlema. Mõtlema elu üle ja inimeste üle. See inimhäälte vaikus pani mind mõtlema, et eestlased on ikka nii vaikne rahvas. Ma ei eeldagi, et kogu aeg peaks suur loba ja jutuvada käima, kuid selline olukord, nagu toona reedel, oli küll vägagi imelik. Ma olen 99% kindel, et sellist vaate-või kuuldepilti ei saaks näha ega kuulda näiteks Itaalias või Hispaanias, kuna seal keegi ikka on, kes kellegagi räägib.
Seda elamust on mul tegelikult raske siia kirja panna ja tegelikult võib kogu see jutt paista üldse mingi ajuvaba jutuna. Seda peab ise läbi kogema, ainult siis saab aru, mis see tegelikult on.
Räägin ka natuke sellest, mis ma ise viimase nädala aja jooksul olen teinud.
Peaaegu nädal tagasi laupäeval toimus Tartu Näituste messikeskuses haridusmess Intellektika. Ka mina käisin seal. Nimelt esindasin seal enda kooli, Descartes'i lütseumi. Boksis olin koos Valeria, Irelie ja Gäthliniga, kes kõik käivad minuga samas klassis. Nalja sai meil väga palju. Meil oli seal veel ka arvuti koos suurte kõlaritega ning see arvuti oli täis prantsuse keelseid laule. Nii me siis seal panimegi need laulud mängima ja keerasime kõlarid põhja ning laulsime-tantsisime ka kaasa :D
Ülejäänud päevad on möödunud tavapäraselt. Kool-kodu. Vahepeal ka natuke linnas.
Tahan ka veel enda kohta natuke rääkida. Olen jälle ennast leidnud uutest külgedest.
Võttes aasta tagasi, poleks ma osanud arvatagi, et ma selline oleks nagu ma nüüd olen.
Kõigepealt, peaaegu terve elu olen ma vihanud raamatute lugemist. Mulle lihtsalt ei
ole meeldinud see. Tüütu ja igav on alati tundunud. Kuid nüüd, mulle meeldib väga lugeda! Olen juba mitu põnevat raamatut läbi lugenud, mitte, et ma varem pole üldse raamatuid lugenud, aga nüüd ma loen raamatuid rõõmuga, mitte vihaga ning pealegi, raamatu lugemine läheb nii kiiresti. Täiesti lõpp, varem raamatuid lugedes oli mul tunne, et ma jõuan enne vähemalt kolm korda ära surra, kui raamat läbi saab. Ma poleks ka iial uskunud, et ma kulutan oma viimsed kroonid ja sendid raamatutele. See kõlab kuidagi nii mitteminulikult. Lisaks lähevad mu viimased kroonid, sendid veel solaariumile. Haha, nagu ma oleks mingi hull sollikana. Ei-ei. Aga siiski, kui keegi oleks mulle aasta või kaks tagasi öelnud, et varsti oled sa suur raamatusõber ja solaariumis käija, oleks ma kuulutanud selle aasta parimaks naljaks :D Paraku selline see elu on. :D
Raamatud, mis ootavad lugemist või millega olen poole peal. Just viisin sealt "Dekameron"id ja "Bel Canto" ära :D
Praegune kooliaasta on kuidagi eriti kiiresti läinud. Alles oli august ja alles ma olin Itaalias, kuid nüüd on augustist juba pool aastat möödas ning poole aasta pärast lähen ma loodetavasti juba vahetusaastale!
Oma kooli ja klassiga olen ma superrahul! Kool on väga hea oma õppeprogrammi ja
kõikide süsteemide poolest ning klassis on palju erinevaid ja väga toredaid inimesi.
Lisaks, ei saa ma kindlasti jätta mainimata, et lisaks kooli-ja töövabale 24. veebruarile tegi meie kool ka 23. veebruari vabaks. See tähendab, et mul tuleb nüüd neli vaba päeva. Supersupersuper! Mul oligi hädasti vaja väikest puhkust. Kusjuures enamus Tartu koolidel toimuvad 23ndal ehk esmaspäeval tunnid, lühendatud küll, aga ikkagi tunnid ning paljudel sel päeval aktus koolis. Ha-ha, mul nii hea, saan esmaspäeval kaua magada, samal ajal, mil õde ja vennad peavad kooli minema, kuna nemad ei käi Descartes'is :D Ma tänan kogu südamest kooli juhtkonda või neid inimesi, kes võtsid vastu sellise otsuse, et lisaks teisipäevale teha ka esmaspäev vabaks :)
Mina ja superklassiõde Kristel
Mul läheb hästi, elu on praegu lill ja loodetavasti jätkub ka lillelisena. @->-
Olge tublid! (K)
Praegu aga olen üksi kodus (tegelikult on kass ja koerad ka kodus), panin isegi raadio kinni, et see mu mõtteid ei segaks, ja nüüd saan siin rahulikult hakata oma mõtteid taastama ja kirja panema.
Eelkõige tahtsin kirjutada eelmisest reedest.
Jalutades mööda Tartu kesklinna, tekib mul alati sada mõtet ja küsimust. Tartu kesklinn on just see koht, kus mu mõte jookseb kõige paremini, kus näen nii palju erinevaid inimesi, kus alati leian midagi uut ja ilusat, kus alati on midagi ebameeldivat, kus alati on kas liiga külm või kuum, kus alati on keegi tuttav ja kus alati tunnen uhkust, et just mina olen tartlane.
Tartu on ikka super linn Eestis, hoolimata sellest, et vahel tundub liiga igav olevat. Tartu on tegelikult nii väike, aga samas sisimas nii suur. Tõesti, Tartul on oma hing. Seda võib isegi oma silmaga näha.
Kogu jutu sissejuhatuseks üks väike seik eelmise aasta lõpust ehk siis sellest, mis toimus umbes kaks kuud tagasi:
Olin emaga linnas. Tulime just Tartu Kaubamajast välja ning üsna välisukse juures seisis umbes 20-aastane türklase näojoontega naine. Süles oli tal kimp roose. Seisab siis seal ja kui meie temast mööduma hakkasime, andis ta meile roosi. Hmm, alguses oli see üllatav, et oi, keegi kingib roose. Arvasin, et see toimub mingi organisatsiooni kampaania käigus või midagi sellist. Kuid nii kui see naine oli meile roosi kätte andnud, näitas ta meile ka ühte paberilehte, kus oli kirjas, kuidas ühel väikesel poisil (ka türklane või grusiin või keegi selle taoline) on leukeemia ning vajab rahalist abi, et maksta kallite leukeemiaravi protseduuride eest. Lehel oli ka pilt sellest poisist. Lugesime siis selle emaga läbi (naine hoidis seda lehte enda käes, ja ootas, et me selle läbi loeks) ning otsustasime, et midagi võib ju ikka annetada, kasvõi selle roosi eest anda raha. Nii.. võtsin siis rahakoti välja ja kuna mul oli seal ainult üks 10-kroonine, mõtlesin, et okei, annan selle siis talle. Andsime ja siis see naine võttis raha enda kätte ja ütles väga suure aksendiga: "One rose twenty-five". Huvitav küll. Ütlesin siis talle inglise keeles vastu, et me ei taha seda roosi osta. Paberil oli ju palutud annetada raha. Naine kordas veel, et "one rose twenty-five" ja mina ütlesin ka veel, et "we don't want to buy this". Tõenäoliselt ta inglise keelt ei osanud, seega ei saanud meist aru. Siis proovis ema sama öelda ka vene keeles, kuid ei, ei saanud ta meist aru. Selle peale võtsin temalt julmalt selle 10-kroonise käest ja ütlesin emale, et anna talle see roos ka tagasi. Nii tegimegi ja kõndisime lihtsalt otse edasi ning see naine jäi sinna lolli näoga vahtima. See ju pole mingi annetuse palumine. Esiteks, me ju ei tahtnud seda roosi osta ja teiseks, annetuste puhul ei küsita niimoodi raha, vaid võetakse vastu see natukenegi, mis antakse. Aga nojah, see naine oli siis selline. Ja tegelikult võis see raha, mis nad sealt inimestelt küsisid, minna üldsegi millegi muu peale ja kuskile mujale.
Seda sama naist nägin ma ka nädal tagasi reedel, keset Küüni tänavat, kui olin kaubamaja juurest kesklinna raamatukokku minemas, jälle samas aktsioonis. Õnneks mulle ta tookord roosi ei pakkunud. Kõndisin rahulikult edasi ja mida ma nägin, veel üks naine sama asja tegemas. Ja lõppude lõpuks oli neid inimesi kokku seal 5 või 6, kes kõik pakkusid roose ja seeläbi küsisid raha. Kahtlane.
Kõndisin siis edasi ning umbes GMP Plaza juures, endiselt Küüni tänaval, seisavad kaks inimest, üks mees ja teine naine. Räägivad omavahel. Kuid kohe kaugelt oli näha, et nad ei ole sellised inimesed nagu muidu Tartus näha võib. Kõndisin siis mööda ning kuulasin korra, mida nad räägivad ja asi oli selge. Need olid hispaanlased! Muidugi võisid nad ka kuskilt mujalt olla, aga igatahes rääkisid nad hispaania keeles ja nende kehakeel erines päris palju tüüpiliste eestlase omast. Samas, ei ütleks, et nad väga seal žestikuleerinud oleks või lärmakalt rääkinud, nagu tihti lõunamaalastele kohane, aga kohe silmnähtavalt oli nende kehakeel teine.
Kõndisin siis muudkui edasi. Jõudsin Raekoja platsile ning mida ma nägin: umbes neli inimest seisavad ja valmistavad ette suuri silte "Tasuta kalli" ja "Kallistame". Mina küll kallistada ei saanud, kuid ainuüksi nende siltide nägemine tegi südame soojaks. Nii tore, et ka Eestis leidub selliseid inimesi, kes selliseid asju teevad. Olen näinud mitmeid videoid, kuidas välismaal (Inglismaal, Itaalias, Prantsusmaal jne.) nii tehakse, kuid Eestis sellist asja varem veel kohanud polnud.
Käinud ära raamatukogus, otsustasin, et lähen Kaubamaja juurde tagasi itaalia restoranide kaudu st. mööda tänavat, kus on itaalia restoranid ehk Gildi tänava kaudu (see on ühtlasi ka mu lemmiktänav Tartus).
Jõudsin Rüütli tänavale. Kõndisin ja kõndisin. Imelik oli kõndida. Miks? Sellepärast, et terve tänav oli inimesi täis, inimesed liikusid edasi-tagasi, oli hästi kuulda kontsade klõbinaid ja astumisi, kuid polnud kuulda mitte ühtegi inimhäält. Mitte ükski inimene sel tänaval ei rääkinud (!!), või vähemasti mina ei kuulnud. Tekkis selline naljakas tunne. Vaatasin ümberringi, inimesed igal pool, kõik astuvad kuskile poole, aga kuulda oli ainult kinga taldade kokkupuudet tänavakividega ja ei midagi muud. Ja jõudes juba Küütri-Rüütli teeristile, alles siis oli kuulda inimeste hääli. Ja no üllatus, üllatus, see polnudki eesti keel, vaid hoopiski oli saksa keel. Mees ja naine jalutasid mööda tänavat ja rääkisid omavahel üsna puhast saksa keelt.
Sellised olukorrad ja inimesed panevad mind väga mõtlema. Mõtlema elu üle ja inimeste üle. See inimhäälte vaikus pani mind mõtlema, et eestlased on ikka nii vaikne rahvas. Ma ei eeldagi, et kogu aeg peaks suur loba ja jutuvada käima, kuid selline olukord, nagu toona reedel, oli küll vägagi imelik. Ma olen 99% kindel, et sellist vaate-või kuuldepilti ei saaks näha ega kuulda näiteks Itaalias või Hispaanias, kuna seal keegi ikka on, kes kellegagi räägib.
Seda elamust on mul tegelikult raske siia kirja panna ja tegelikult võib kogu see jutt paista üldse mingi ajuvaba jutuna. Seda peab ise läbi kogema, ainult siis saab aru, mis see tegelikult on.
Räägin ka natuke sellest, mis ma ise viimase nädala aja jooksul olen teinud.
Peaaegu nädal tagasi laupäeval toimus Tartu Näituste messikeskuses haridusmess Intellektika. Ka mina käisin seal. Nimelt esindasin seal enda kooli, Descartes'i lütseumi. Boksis olin koos Valeria, Irelie ja Gäthliniga, kes kõik käivad minuga samas klassis. Nalja sai meil väga palju. Meil oli seal veel ka arvuti koos suurte kõlaritega ning see arvuti oli täis prantsuse keelseid laule. Nii me siis seal panimegi need laulud mängima ja keerasime kõlarid põhja ning laulsime-tantsisime ka kaasa :D
Ülejäänud päevad on möödunud tavapäraselt. Kool-kodu. Vahepeal ka natuke linnas.
Tahan ka veel enda kohta natuke rääkida. Olen jälle ennast leidnud uutest külgedest.
Võttes aasta tagasi, poleks ma osanud arvatagi, et ma selline oleks nagu ma nüüd olen.
Kõigepealt, peaaegu terve elu olen ma vihanud raamatute lugemist. Mulle lihtsalt ei
ole meeldinud see. Tüütu ja igav on alati tundunud. Kuid nüüd, mulle meeldib väga lugeda! Olen juba mitu põnevat raamatut läbi lugenud, mitte, et ma varem pole üldse raamatuid lugenud, aga nüüd ma loen raamatuid rõõmuga, mitte vihaga ning pealegi, raamatu lugemine läheb nii kiiresti. Täiesti lõpp, varem raamatuid lugedes oli mul tunne, et ma jõuan enne vähemalt kolm korda ära surra, kui raamat läbi saab. Ma poleks ka iial uskunud, et ma kulutan oma viimsed kroonid ja sendid raamatutele. See kõlab kuidagi nii mitteminulikult. Lisaks lähevad mu viimased kroonid, sendid veel solaariumile. Haha, nagu ma oleks mingi hull sollikana. Ei-ei. Aga siiski, kui keegi oleks mulle aasta või kaks tagasi öelnud, et varsti oled sa suur raamatusõber ja solaariumis käija, oleks ma kuulutanud selle aasta parimaks naljaks :D Paraku selline see elu on. :D
Raamatud, mis ootavad lugemist või millega olen poole peal. Just viisin sealt "Dekameron"id ja "Bel Canto" ära :D
Praegune kooliaasta on kuidagi eriti kiiresti läinud. Alles oli august ja alles ma olin Itaalias, kuid nüüd on augustist juba pool aastat möödas ning poole aasta pärast lähen ma loodetavasti juba vahetusaastale!
Oma kooli ja klassiga olen ma superrahul! Kool on väga hea oma õppeprogrammi ja
kõikide süsteemide poolest ning klassis on palju erinevaid ja väga toredaid inimesi.
Lisaks, ei saa ma kindlasti jätta mainimata, et lisaks kooli-ja töövabale 24. veebruarile tegi meie kool ka 23. veebruari vabaks. See tähendab, et mul tuleb nüüd neli vaba päeva. Supersupersuper! Mul oligi hädasti vaja väikest puhkust. Kusjuures enamus Tartu koolidel toimuvad 23ndal ehk esmaspäeval tunnid, lühendatud küll, aga ikkagi tunnid ning paljudel sel päeval aktus koolis. Ha-ha, mul nii hea, saan esmaspäeval kaua magada, samal ajal, mil õde ja vennad peavad kooli minema, kuna nemad ei käi Descartes'is :D Ma tänan kogu südamest kooli juhtkonda või neid inimesi, kes võtsid vastu sellise otsuse, et lisaks teisipäevale teha ka esmaspäev vabaks :)
Mina ja superklassiõde Kristel
Mul läheb hästi, elu on praegu lill ja loodetavasti jätkub ka lillelisena. @->-
Olge tublid! (K)
